6. osa.

Eile juhtus midagi väga õudsat. Ma läksin koju ning oma tuppa jõudes, märkasin ma seinal kirja: “ÄRA MURETSE, MA VALVAN SIND! R.-S.” Mida see veel tähendama pidi. Kes on R.-S.? Asi muutub täiesti üle käte. Ma kardan absoluutselt iga sekund oma elus. Iga minut vaatan ma üle õla.
Viimastel päevadel olen ma tihti käinud igalpool raamatukogudes, et lugeda elust teispoolsuses. Minu praegune teooria on poltergeist. Kuigi ma isegi seda väga ei usu. Ma pole siiani õe surmast üle saanud, kuid asi on juba hullemaks läinud. Heidi leidis endale poisis. Ja kahjuks pole tal minu jaoks enam aega. Ta paneb koolist poppi ning käib joomas tihti. See poiss ei ole tema maitsegi. Ja ta ei mõju talle hästi.
Ma tahaks temaga rääkida. Kuid ma ei julge, esiteks sellepärast, et äkki katkestab ta siis meie sõprussuhted. Teine asi on see vaim siiani. Ma arvasin, et mu lähedastele ei tee ta midagi, sest mu ema ta ei tapnud. Aga peale Serina surma ma nii enam ei arva. Tõeline müsteerium! Ma pean proovima kellegile rääkida sellest, sest ma ei saa enam nii jätkata. Isegi kui mu elu on sellepärast ohus. Ainus põhjus, miks vaim Serina tapaks oleks see, et ta pole mu sugulane. Äkki ta siis polnudki, äkki on ta lapsendatud? Tegelikult, mu ema ütleks seda, kui see nii oleks. Või ei ütleks?
Ma istusin ema kõrvale diivanile, et küsida, kes on Serina. “Ema, kas Serina on mu päris õde?” Mu ema oli väga ehmunud näoga. Ta küsis: “Miks sa seda arvad?” “Vasta ainult mu küsimusele!” ütlesin ma juba närvi minnes. Emaga võis ju karjuda. Temaga ei juhtunud midagi. Ema, aga muutus kurvaks ja ma arvan, et ma nägin isegi pisarat. “Me tõesti tahtsime sulle seda hiljem rääkida. See oli 15 aastat tagasi. Sina ja su kaksikõde sündisite. Aga asi polnud siiski nii roosiline. Te olite siiamikaksikud. Teie pead olid kokku kasvanud. Me tahtsime isaga teile tavalist ja normaalset elu, niisiis tehti teile operatsioon, mis lahutab teid. Kuid opi käigus su kaksikõde suri.Me olime isaga väga õnnetud tükk aega, niisiis me adopteerisime lapse ning valetasime kõigile sugulastele, et tema on meie päris laps. Lõpuks olime me nii ära harjunud, et me isegi hakkasime uskuma, et ta on meie bioloogiline tütar. Me isegi panime talle selle nime, mis me olime algselt sinu päris õele mõtelnud. Renata- Serina. Ainult me jätsime esimese nime ära ning panime ainult Serina.”

Uued osad: VARSTI, sest praegu kiired ajad!

5. osa

Viimased päevad on olnud täiesti õudsad. Need on olnud täis leina, kurbust, vaikust ja üksindust. Ma olen ka koolis käinud, kuid ka need on olud vaiksed. Koolis oli tema koha peal küünal koos Serina pildiga ja küünla ümber oli must lint. Põhimõtteliselt pole mul kellegiga rääkida. Väljaarvatud Heidi. Tema on ka ainus. Ka tema on praegu väga vaikne, sest Serina oli ikkagi ka tema sõber. Nii meie kooli päevad mööduvad. Vaikuses ja pisarates.
Mulle on hakanud meeldima isegi hilja õhtused jalutuskäigud. Need nagu aitavad mind. Ma tunnen end peale värskes õhus olemist nagu uue inimesena.

Käes on juba veebruar. Sellest õudsast sündmusest on möödas 2 nädalat. Ma olen vist suutnud sellega juba leppida. Hommik oli ning ma panin end riidesse, et kooli minna. Umbes poole tunni pärast jõudsin kooli. Heidi juba ootas mind. Ma arvan, et ma olin valmis talle rääkima, sellest “asjast” mis mind nagu jälgib. Ma otsisin aega, millal saaks talle rääkida. Õnneks ma ei pidanud kaua otsima, sest ma uskusin õige pea, et ma leidsin õige hetke: “Heidi?”
“Ja, mis on,” küsis ta. “Mul on viimasel ajal tunne, et…,” ja lauset ma ei jõudnudki lõpetada, sest ma tundsin, et mul hakkas täiega paha. Tundsin, kuidas söök kõik üles tõusis. Ma jooksin aina vetsu suunas. Kõik teised õpilased vaatasid mind kahtlustavalt kurja pilguga. Lõpuks jõudsin vetsu ja minu õnneks oli see ka tühi. Ma ropsisin seal tükk aega.

Ma olin jõudnud järeldusele, et ilmselgelt ei taha see vaim, et ma kellegile räägiksin, mis minuga toimub. Esimest korda kui hakkasin rääkima, siis õmblesin kätte ja nüüd hakkasin ropsima. Ainus minu küsimus oli, kes ta on? Ja miks ta seda teeb?

4. osa

Igatahes mõtlesin ma, et see “asi”, kes mind kaitseb, tapab kõik, kes minu peale karjuvad. Mu ema ta ei tapnud, sest tema on pereliige ja sellega teeks ta mulle haiget. Aga ma ei suutnud välja mõelda, miks ta mulle haiget tegi.

Kaua ma ei saanudki mõelda, sest Serina tuli koju. See ei olnud ka väga hea, sest viimasel ajal me ei saa enam nii hästi läbi. Pärast minu haiglas käiku pole ta minuga sõnagagi rääkinud. Ma ei tea milles on asi? Ja ma parem ei hakka oletamagi, sest ta on väga, väga keeruline inimene.
Ma kuulsin, kuidas ta läks triikima. Ma tahtsin teada, mis tal viga on. Niiet ma läksin ka sinna. “Kas ma saan sind aidata,” küsisin ma vaikselt. Ta vaatas mind, silmad pilus ning küsis: “Miks sa nii tegid?” Ma manasin endale üllatunud ilme näole ning ütlesin: “Ma ei tea, millest sa räägid!?” Ta nägu muutus veel kurjamaks. “Ma mõtlen seda õmblusmasina lugu. Ma arvan, et sa tegid seda meelega,” ütles ta. Ma tõesti ei uskunud, et ta seda niimoodi mõistis. Ta jätkas: “Ma tean küll, et sa tegid seda meelega. Ära üritagi tagasi ajada.” Ta lausa karjus mu peale.

Õnneks ma ei kartnud, sest ma teadsin, et see “asi ” või “vaim” ei tee haiget mu perekonnale. “Rahune maha! Ma ei teinud seda meelega. Kuidas sa aru ei saa,” karjusin ma vastu. See tuli talle vist ootamatult. Igatahes ta tahtis ära leppida ning ütles vabandust. Ma pakkusin talle, et ma võin isegi ta asjad ise ära triikida. Me rääkisime pikalt. Mina triikisin ja tema istus mu kõrval. Järsku jäi ta vaikseks. Ma keerasin pea tema poole. Ma ei suuda seda kirjeldada, mis juhtunud oli. Ta lamas maas. Mulle tundus, et surnult, sest ta oli näost valge. Ma hakkasin täiest kõrist nutma. Ma jooksin esimese asjana ema juurde. Ka tema oli täiesti endast väljas. Me kutsusime kiirabi. Ta viidi ära, kuid lootust ei antud. Kui me teda veel näeme, siis ainult matustel.
Ta suri…kolm päeva hiljem haiglas.

3. osa

Ma kõndisin mööda tänavaid. Ma vaatasin iga 30 sekundi tagant selja taha, kartes kedagi sealt leidvat. Ma tundsin, kuidas ma tahaksin kogu hingest tagasi koju minna. Aga ma ei saanud. Mul oli vaja mõtelda. Juba poole tunni pärast olin ma kodus. Minule poolest tunnist piisas. Ma lihtsalt pidin kellegagi rääkima. Kellega muuga kui oma õega.


Ma otsisin teda kuni lõpuks leidsin ta ema töötoast õmblemas. Ma läksin ta juurde ning küsisin: “On sul aega?” “Loomulikult on,” vastas ta. Ta oli alati väga abivalmis ning kuulas mind hea meelega ära. Et mul ka mingi tegevus oleks istusin ma õmblusmasina taha ning hakkasin suvaliselt mingit lappi õmblema. “Vaata, see asi, millest ma sulle rääkida tahtsin,” ütlesin ma ning peatusin oma jutuga. “Ma kuulan,” ütles ta naeratades.



Õmblusmasina müra summutas mind ning ma tahtsin seda seisma panna. Mu jalg lihtsalt ei tõusnud õmblusmasina pedaalilt. Ma läksin paanikasse ning otsisin stepslit, mida saaks välja tõmmata pistikust. Otsimise ajal ei pannud ma tähele, et mu käsi läks riidega kaasa ehk siis otse nõela alla. Ma tundsin, kuidas nõel läks läbi naha. See oli nii valus, et ma kiljatasin. Selle peale vaatas ka Serina minu poole. Ta läks ka närvi ning tõmbas juhtme stepslist välja. Minu käsi, aga oli kõik verine. See oli kuradima valus. See oli nii valus ja ma pole elu sees vere nägemist sallinud, seetõttu ma minestasin. Ärkasin kuskil valges ruumis. Mul oli kohe selge, et ma olin haiglas. Ma vaatasin ringi ning märkasin Serinat magamas diivanil. “Hei,” püüdsin ma teda äratada. See ka õnnestus. “Jumal küll,” vastas ta: “Me kartsime väga sinu pärast! Mis juhtus?” Ma üritasin meenutada, mis oli juhtunud. “Ma ei tea. Keegi oleks nagu mind juhtinud. Mu jalg lihtsalt ei tõusnud pedaalilt,” vastasin ma, samal ajal kortsutades teki äärt. Ma nägin ta näost, et ta ei uskunud seda.



Ta kõndis uksest välja ning ema ja isa tulid sisse. Nad olid ka muidugi väga mures. Kui nad minema läksid, vaatasin ma oma kätt, mis oli sidemes. Ma lihtsalt ei mõistnud seda. Kuidas see sai juhtuda? Enne arvasin ma, et see “asi” kaitseb mind. Aga, kuidas ta kaitseb, kui ta tahab, et ma endale ise haiget teeks?


Järgmine päev sain haiglast välja. Kooli ma ei läinud. Ma ei tahtnud, sest ma pidin mõtlema, mõtlema, mõtlema. See ei meeldinud mulle, aga ma pidin saama selgust oma mõtetes.

2. osa

Kodus olles õppisin ning õppisin. Edasi hakkasin raamatut lugema. Lugesin üks tund, kaks tundi, kaks ja pool tundi, kui järsku astus ema toa uksest sisse. Ta hakkas karjuma, sest ma olevat unustanud nõusid pesta. Ta pole iial mu peale karjunud. Ma olin surmahirmus, sest esiteks ta karjus mu peale ja teiseks ma teadsin, mis juhtub inimesega, kes mu peale karjuvad. Praegu lootsin ma tõesti, et need on olnud lihtsalt kokkusattumused. Ma üritasin endale seda valet sisendada. Ema lahkus mu toast, kuid mina olin täiesti tardunud ning värisesin hirmust.

Kui ma olin umbes 5 minutit seal seisnud, siis tundsin ma, kuidas üle terve mu keha jooksis tuline jutt. See pani mind liigutama. Ma heitsin voodile pikali. Ma oleksin tahtnud nutta, kuid see on alati nii, et kui ma ei taha nutta, siis tulevad pisarad vägisi välja ning ka vastupidi.


Tegin silmad lahti ning märkasin valgust. Aahh…ma olin vist eile magama jäänud. Nüüd nägin nagu tont välja. Läksin, tegin end korda ja siis kooli. Serina oli juba koolis ja Heidi ka. Läksin nende juurde ning läksime koos tundi. Möödus 2.tund, 3.tund, 4.tund, 5.tund ja ka 6.tund.


Kätte jõudis koju mineku aeg. Tee peal mõtlesin, miks ma eile nii magama jäin. Ma ei mäletanud midagi sellest, kui äkki jäin ma seisma, mu silmad läksid suureks ja ütlesin vaikselt: “EMA!” Mulle meenus kõik, mis eile juhtus. Ma jooksin koju ning astusin uksest sisse. Karjusin: “Ema!” Ta ei vastanud mulle. Ma karjusin uuesti, kuid seekord ta vastas. Ma olin nii õnnelik, et ma jooksin ning kallistasin teda.

Läksin oma tuppa. See oli lihtsalt supper, et mu ema…noh, elus oli, aga see oli imelik. Kõik, kes minu peale karjunud on, surid. Aga mitte seekord. Võib olla oli see kõik siiski kokkusattumus olnud siiani ning mul on hea kujutlusvõime. Ma mõtlesin tükk aega selle peale. Kell oli 7 õhtul, aga siiski oli juba pime. Ma vihkasin pimedust, aga ma lihtsalt pidin välja saama ning oma mõtted korrastama.

1. osa.

Hommik, aasta 2010. Praegu on talv ja mul oli 10 päeva tagasi sünnipäev. Ka minu kaksikõel- Serinal oli sünnipäev sel päeval. Õega saame väga hästi läbi, kuid meil pole sellist sidet nagu kõigil teistel kaksikutel. Ju siis me oleme lahku kasvanud. Ka välimus ei ole sarnane. Peale õe on mul veel ema ja isa. Ja parim sõber- Heidi. Tema on mulle teise õe eest. Me oleme tuttavad juba alates lasteaiast. Me oleme temaga nagu sukk ja saabas.


Tihti ma tunnen, et ma olen üksi, aga… mitte päris. Keegi nagu kaitseb mind. Igakord kui keegi mulle halvasti ütleb, juhtub temaga järgmine päev midagi. See on mõnes mõttes hea, aga ka väga õudne ja hirmutav. Küllap ma lihtsalt kujutan seda endale ette.


Näiteks kaks kuud tagasi juhtus selline asi. Ma istusin klassis, kui järsku tuli minu juurde Sylvia, mu klassiõde. Ta sõimas mu läbi, sest ma olevat tema jope garderoobis maha visanud. Järgmine päev, kolmanda vahetunni ajal leiti ta surnult trepi juurest. Kõik arvavad, et ta ise kukkus, kuid mina seda ei usu, sest see poleks olnud esimene kord, kui selline asi juhtub.

Läksime kooli, oma õega. Olime tundides, õppisime, naersime ja igavlesime. Pärast kooli läksime koju, nagu alati. Ma ei ole selline inimene, kes viitsiks väga kuskil väljas käia. Üks põhjustest on ka see, et ma lihtsalt kardan õhtuti pimedas väljas käia. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkan kartma.

Järgmine osa- Homme õhtul.